Nonii, long time no see. Nädalavahetusel @ Tallinn, International Ladies shred Day. Päris tore oli, õpetasin naisi/tüdrukuid. Nõmmest jäi halb maitse suhu, vihkan jääd ja seda oli seal kordades rohkem, kui on juba halb. Kuid muidu sai nalja, viineripirukaid, redbulli ja kvaliteetaega.
Eile siis(Kolmap) siis üle pika aja ainult endapärast mäele, et sõita, mitte tööd teha. Nautisin täiega. Läksin algul koos Henri Parkja ja Karliga. Kohale jõudse, olid mäel Tanel, Märt ja Priit. Meeldiv, omad klemmid koos ja parki. Õhkkond oli mõnus, park perfektne. Otsustasin, et hüppan ka. Algul rahulikult, aga tundsin et tunne on meeletult hea ja taju super. Mis seal ikka, vaikselt kolme, jalg soojaks. Siis pidin lihtsalt viite hakkama proovima. Esimese või teise korraga stomp. AND I WAS LIKE JEEEE, hüperhäpi. Hüppasin veel ja kõrrakõrra torule blunt 27 out egaga. Ülinorm. Edasi mõtlesin, et võiks miskit veel hakata tegema, tuju läks aina paremaks ja tahe sõita ja push toda max. Ütlesin Priidule, et dav tõmban fronti. "Huj, jobi oled?", ilmselgelt I am, võtan süü omaks. Esimene kord ei poppind piisavalt ja mõnusalt matsu. Hops püsti reililiin ja üles tagasi. Teine kord juba peaaegu, sain veits haiget põlvele, Mehed ei nuta ja püsti. Alla ja uuesti, davai no worry ja kolmanda korraga landitud ja peale seda maandumist oli haige tunne. Kilkasin nagu väike laps. Peale seda veel kolm neli korda maandumist ja oli super. Hea on omadega mäel olla, support on kõva.
NV mäel tööl, loodan, et endale ka sõiduaega jääb. oleks nice. Laup hommikust pühapäeva õhtuni mäel, luvlife.
Stay Tuned!
Rait out
No comments:
Post a Comment